Maiasmoka kohviku martsipanitoas on teiste martsipanikujukeste seas üks väga eriline. Selle väikese nukukese kinkis üks noormees oma kihlatule 1936. aastal. Aastakümneid hiljem tõid selle paari juba soliidses eas tütred kujukese tagasi siiasamasse, kust nende isa selle kunagi ostis.
Tütred rääkisid, et nende vanemate abielu kestis 50 aastat ja nad lahkusid seejärel väga ühikese vahega. Martsipanist nukukese leidsid tütred ema öökapist – nukk oli olnud emale nii kallis, et see saatis teda kogu elu. Lapsena said tütred martsipanist nukku mõnikord imetleda: kujuke oli siis palju heledam ning pakitud siidpaberiribadega vooderdatud karpi.
Nii tõi kunagi armastuse märgiks kingitud martsipanist nukk noorpaarile õnne pooleks sajandiks. Oma vanuse ning erilise loo tõttu on see martsipanitoa kõige väärikam eksponaat. Hiljem sai martsipanitüdruk endale nimeks Lucy. Sellelgi on oma lugu. Kord külastas martsipanituba rühm inglisekeelseid vanadaame. Nähes kujukest, hüüatas üks neist üllatunult: „Lucy!“. Pole teada, kas tal oli lapsepõlves sarnase näoga nukk või meenutas martsipanikuju talle välimuselt hoopis 1960. aastate populaarse teleseriaali Lucy-nimelist peategelast. Igal juhul sai kuulus martsipanitüdruk endale vahva nime.
